FIVB võrkpalliväljaku mõõtmed on 18 x 9 m. See number pole aga peaaegu kunagi see, mis tegelikult loeb – võrkpalli mängitakse suurel määral väljaku piiridest väljas ning ümbritsev ruum on rajatise reguleeritud osa, mitte pelgalt viisakusavaldus.
Vabatsoon on võrkpalli puhul see, mis kogu planeerimisküsimuse otsustab. Kui seda valesti hinnata, saad väljaku, kus piirjoonelt peetud kaitse viib mängija otse aiavõrku.
Võrkpalliväljaku ametlikud mõõtmed
- Väljak: 18 x 9 m, keskliin jagab selle kaheks 9 x 9 m pooleks
- Ründejoon: 3 m keskloonest mõlemal poolel
- Vabatsoon: FIVB mängu jaoks vähemalt 3 m igalt poolt
- Maailma- ja ametlikel võistlustel: 5 m külgedel ja 6,5 m otstes
- Võrgu kõrgus: meestel 2,43 m, naistel 2,24 m
Võrgu kõrgus väheneb ka vanusegruppide kaupa, seega noorte kasutuses oleval väljakul peavad postid olema reguleeritavad, mitte fikseeritud kõrgusega. See tasuks enne postide ostmist selgeks teha, sest hiljem reguleerimisomaduse lisamine on tülikam kui selle algusest peale ette nägemine.
Mida vabatsoon sinu pindalale teeb?
FIVB miinimumiga 3 m muutub 18 x 9 m väljak 24 x 15 m rajatiseks. Maailmavõistluste kliirensiga kasvab see 28 x 22 m-ni. Väljak ise moodustab vajalikust pinnast pisut üle poole.
- Harrastuslik: umbes 2 m jooksuruumi, kogumõõtmed ligikaudu 22 x 13 m
- FIVB: nõutav 3 m vabatsoon, kogumõõtmed 24 x 15 m
- Rahvusvaheline: 5 m külgedel ja 6,5 m otstes suurvõistluste jaoks
Umbes 2 m vabatsooniga harrastusväljak on aedade, laagriplatsidete ja koolide jaoks täiesti toimiv lahendus. See ei vasta FIVB nõuetele – aga see on täiesti okei, kui keegi ei kohtuniku rollis seisa. Mis ei ole okei, on väljak ilma igasuguse jooksuruumita, sest võrkpallis jookseb palli taga ajav mängija tagurpidi ja vaatab üles.
Tähtis on ka pealmine vabakõrgus. Siseruumides on tavapärane miinimum seitse meetrit – ja paljud halid seda ei paku. Välitingimustes see piirang kaob, mis on tõsine argument väliväljaku kasuks.
Kõvakattega väljak, mitte liiv
Sise- ja välitingimustes kõval põrandal mängitav võrkpall on rannavõrkpallist põhimõtteliselt erinev spordiala – ja väljak peegeldab seda: kuus mängijat poole kohta kahe asemel, tähenduslik ründejoon ja palju kiirem liikumine, sest kõva põrand annab panustatu tagasi.
Kate peab võimaldama külgliikumist, pakkudes haaravust, ning taluma korduvaid maandumisi blokeerimisel ja smassimisel – mis on spordiala raskemad põrutused. Lisaks peab see olema piisavalt pehme, et mängija saaks kukkuda: võrkpallurid põrutavad põrandale suurel kiirusel küünarvartele ja puusadele. Ettevalmistatud aluspõhjale pandud amortiseerivad moodulplaadid täidavad mõlemad eesmärgid ning on piisavalt vettpidavad, et väliväljak oleks kasutatav varsti pärast vihma.
Üht tasub kontrollida: mis katte ka ei valiks, see ei tohiks olla abrasiivne. Võrkpallis on mängijate kehakontakt põrandaga suurem kui üheski teises siinse valdkonna spordialal.
Ruumi jagamine
Võrkpalliväljaku suur vabatsoon teeb sellest hea kandidaadi mitmeotstarbelisel spordiplatvormil, sest nõutav jooksuala on piisav, et mahutada kõrvale ka väiksemaid väljakuid. 24 x 15 m võrkpallirajatisse mahub mugavalt samas ristkülikule badmintoni- või pickleball'i väljak.
Praktiline keerukus peitub võrgupostides. Võrkpalli postid peavad vastu pidama suurele pingele ja vajavad korralikke maapinna ankureid – seega kavanda nende asukohad koos aluse rajamisega, mitte ära lisa neid hiljem.
Väljaku planeerimine
Alusta vabatsoonist ja väljaku mõõtmetest hiljem – see on vastupidine sellele, kuidas enamik inimesi asjale läheneb. Kui sul on 24 x 15 m, on sul normikohane rajatis. Kui on 22 x 13 m, on sul hea harrastusväljak. Alla selle tasuks kaaluda, kas mõni väiksema väljaku spordiala sobib ruumiga paremini.
Eeltoodud formaadid on OnCourt'i väljakudisaineri eelseadistusena olemas – seal saad sisestada oma mõõtmed, näha vabatsooni mastaapselt ja küsida hinda enne kaevamistöid.