Täisväljak käsipallile on 40 m x 20 m. See on suurim väljak, mida OnCourt ehitab, ja see on märkimisväärselt suurem kui korvpalliväljak — mis tähendab, et see kuulub pigem koolide, klubide ja spordikeskuste valdkonda, mitte eramute õuedele.
Kasulik teada on see, et ka väiksem väljak toimib. Mõõtmetega 32 m x 16 m ja vastavalt vähendatud märgistustega mahub see kohtadesse, kuhu täisväljak ei mahu, ja seal mängitakse ikkagi käsipalli.
Käsipalliväljaku ametlikud mõõtmed
- Väljak: 40 m x 20 m
- Värav: 3 m lai ja 2 m kõrge
- Väraваala: D-kujuline, 6 m väravast, joonistatud kaarena mõlemast postist
- Vabaviskeliin: katkendlik joon 9 m kaugusel
- Penaltipunkt: 7 m väravajoonest
- Väravavaht resükendamise joon: 4 m väravast
Väraваala on määrav märgistus. See joonistatakse kahe veerandringina väravapostidest, mis on ühendatud sirge lõiguga — mitte ristkülikuna —, ja ükski väljakmängija ei tohi sellesse astuda. Kogu käsipalli olemus tuleneb mängijate hüppamisest üle selle joone ja palli vabastamisest enne maandumist.
9 m joon on katkendlik, mitte täisjoon, mis eristab seda 6 m joonest juba esmapilgul. See on üks sagedasemaid märgistusvigasid multispordiväljakutel.
Noorteväljak
IHF reeglid määratlevad kõigile vanuserühmadele ühe väljaku, 40 m x 20 m, seega on 32 m x 16 m väljak vähendatud väljak, mitte ametlik formaat. Kui kõik märgistused koos sellega vähendada, jäävad väravaala, 7 m joon ja 9 m joon õigesse proportsiooni ning just see hoiab mängu äratuntavana.
Enamiku asukohtade jaoks on see realistlik valik. See võtab umbes kaks kolmandikku täisväljaku pindalast, mis on sageli vahe projekti sobivuse ja mittesobivu se vahel.
- IHF rahvusvaheline: 40 m x 20 m, klubidele ja võistlusteks
- Noorte- ja kooliväljak: 32 m x 16 m, samad märgistused vähendatud mastaabis
Ohutsoon
Käsipall on kiire ja kontaktne mäng ning mängijad jõuavad külgjooneni sageli kiirel hoojooksul, tihti ka õhus olles. Ohutusmarginaal joonte ümber ei ole vabatahtlik — mõistlik miinimum on umbes 1–2 m külgedel ja rohkem mõlema värava taga.
Värava taga on see kõige olulisem. Lähiviskeid tehakse jõuliselt, ja nii pall kui mõnikord ka mängija jõuavad väravajoonest kaugemale.
Kate ja vaikuküsimus
Käsipall nõuab pidevat peatumist, pöördumist ja hüppamist, mistõttu vajab põrand usaldusväärset haardumist ja piisavat pehmendust korduvate maandumiste jaoks. Kõva, tasane ja kergelt järeleandlik pind on õige; välitingimustes peab see ka vett juhtima.
Selle spordialaga seotud on üks eriline kaalutlus. Siseruumides mängitavale käsipallile on iseloomulik, et mängijad kasutavad kätele kantavat kleepivat vaiku, mis kandub üle pallile, põrandale ja kõigele muule. See kleepib, kuhjub, ja mõnedelt pindadelt on seda tõeliselt keeruline eemaldada. Kui teie väljakut kasutatakse vaikuga käsipalliks, lepige puhastusskeem kokku enne esimest treeningut, mitte ärge avastage probleemi hiljem. Paljud klubid ja enamik koole mängivad just sel põhjusel ilma vaikuta, ja välitingimustes harrastusmäng toimib üldiselt samuti.
Väljaku jagamine teiste spordialadega
Täisväljak mõõtmetega 40 m x 20 m on piisavalt suur, et mahutada enamik teisi meie valiku väljakuid — see teeb sellest tõhusa aluse multispordi rajatisele. Korvpalliväljak mahub sinna mugavalt sisse, nagu ka futsaliväljak rahvusvahelises mõõtmes.
Kui ehitate selles mastaabis, tasub joonistikud koos planeerida, mitte lisada spordialasid hiljem. Käsipalli katkendlik 9 m joon ja D-kujuline väraваala on piisavalt eripärased, et neid teiste märgistustega mitte segi ajada — see aitab tihedalt kasutataval väljakul loetavust säilitada.
Väljaku planeerimine
Valige täis- ja noorteformaadi vahel asukoha järgi, mitte ambitsioonide järgi — noorteväljak korrektse ohutsooniga on parem rajatis kui täisväljak, mis on piirdeaiani surutud. Mõlemad on eelkonfigureeritud OnCourti väljakudisaineris, kus saate sisestada oma mõõtmed, näha õigesti joonistatud väravaalasid ja saada hinna enne ehitustöid.